Oma elu viimastel päevadel küsid sa endalt selle küsimuse! Ja sa tahad, et vastus oleks jah!
Katkend Inga Lunge ja Roland Tokko novembris ilmuvast raamatust “Uus algus”.
Roland: Täna hommikul käisin jalutamas ja kuulasin laulu, kus oli inspireerivaid sõnumeid. Mul tuli klomp kurku, kui seda osa kuulasin… Ma tean, et seda on öelnud nii paljud inimesed ja erineval viisil. Aga oma elu viimastel päevadel sa küsid endalt ühe küsimuse: kas ma tegin kõik võimaliku sellega, mis mulle kaasa on antud? Ja sa tahad, et vastus on „jah“.
Mis siis, kui see ei ole „jah“? Oma raamatus „12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma“ rääkisin uuringust, kus oli kirjas viis suurimat kahetsust, mida inimesed on surivoodil välja toonud. Number üks oli see, et nad ei järginud seda, mida elus tegelikult kõige rohkem soovisid. Nad kuulasid kedagi teist või jätsid tegemata asjad, mida oleksid võinud ja saanud teha.
Sinul on igal hetkel võimalik valida, et vastus sellel viimasel päeval oleks võimalikult tugev „jah“: jah, ma tegin kõik, mida ma sain, kõigega, mis mulle on antud. Selleks on ka meie praegune väljakutse: et sa saaksid uueks alguseks tõuke võib-olla mingi teise nurga alt. Põhiline, et see soov tuleb sinu seest.
Inga: See on väga-väga õige ja tähtis märkamine, millest Roland praegu rääkis. Tõepoolest, nii ongi! Lugedes siin teie enesetutvustusi tuli mulle ette oi kui palju tuttavat: kui on väga raske ja tundub, et väljapääsu ei ole, ning vajad uut algust. Mina olin sellisel eluperioodil hästi noor. Olen olnud vanaema laps ja ta suri ära. Tema neerud lakkasid töötamast ja ta sai dialüüsravi. See oli päris pikk minek, mida ma teismelisena kõrvalt nägin. Tagantjärele, olles nüüd nõks üle neljakümne, olen ütlemata tänulik selle eest, mida selle kogemuse kaudu õppisin. See kõlab lihtsalt: me sureme ära. Elu saab ühel hetkel otsa!
Vaatan vahel inimesi enda ümber ja mõtlen: teil on pea otsas, kaks kätt ja kaks jalga. Kõike saab teha, kui oled siin maailmas olemas. Kõik on võimalik! Me ise olemegi enda kõige suuremad takistused.
Sügisel olin olukorras, kus palju lähedasi inimesi lahkus ootamatultsiit ilmast teisele poole. Mul lülitub siis iga kord sisse justkui nupp, mis tuletab meelde: Inga, sa oled elus, sa oled olemas, mida lahedat veel võiks teha? Ehk siis jään korraks vaatama ja hindama olukorda, kus ma olen. See on hirmus mõte, aga tegelikult me ju keegi ei tea, millal on meie viimane hetk siin maailmas. Oleks hea aeg-ajalt enda käest küsida: mis on see, mida sa tahaksid teha? Mida sa tahaksid jõuda, olles siin maailmas olemas?
