Iga päev kahekümne nelja tunnisel missioonil
Katkend David Gogginsi varsti ilmuvast raamatust “Mind ei murra”.
Meie kultuur on jäänud sõltuvusse kiiretest lahendustest, efektiivsest elukorraldusest ja tõhususest. Kõik otsivad lihtsat tegevusalgoritmi, mis annab vähima pingutusega maksimaalse kasumi. Kui teil veab, aitab selline suhtumine kahtlemata saavutada mõningast välist edu, ent sellega ei kaasne karastunud meel ega enesemeisterlikkus. Kui soovite oma vaimu valitseda ja kõrvaldada enda piiraja, peate olema sõltuvuses raskest tööst. Sest kirg ja kinnisidee, isegi talent, on kasulikud tööriistad üksnes juhul, kui teil on neid toetav tööeetika.
Kõigi minu saavutuste juures on kõige olulisem tegur tööeetika. Kõik muu on teisejärguline, ja kui rääkida kõvast töötegemisest, olgu jõusaalis või ametipostil,
kehtib siin 40% reegel. Neljakümnetunnine töönädal on minu jaoks neljakümneprotsendine pingutus. See võib olla rahuldav, ent on keskpärasuse sünonüüm. Ärge leppige neljakümnetunnise töönädalaga. Nädalas on 168 tundi! See tähendab, et seal on piisavalt aega, leidmaks juurde töötunde, koonerdamata treeninguga. See tähendab korraldada tõhus toitumine, veeta kvaliteetaega abikaasa ja lastega. See tähendab planeerida oma elu nii, nagu oleksite iga päev kahekümne nelja tunnisel missioonil.
Peamine ettekääne, mida inimestelt kuulen, miks nad ei tee nii palju trenni, kui tahaksid, on see, et neil pole aega. Vaata, meil kõigil on töökohustused, keegi meist ei taha uneaega kaotada ja vajad aega, et olla perega, vastasel juhul nad kõnnivad lihtsalt minema. Ma saan aru, ja kui sinu olukord on niisugune, siis pead võtma endale aega hommikul.
Kui olin täiskohaga eriüksuslaste juures, kasutasin koidueelseid pimedaid tunde maksimaalselt ära. Sellal kui mu naine magas, tegin kümne kuni kuueteist kilomeetri pikkuse jooksu. Mu varustus oli eelmisel õhtul valmis pandud, lõunasöök pakitud ja tööriided ootasid kapis töö juures, kus käisin enne päeva algust kell pool kaheksa hommikul duši all. Tavalisel päeval läksin välja jooksma veidi pärast kella nelja ja olin tagasi kell veerand kuus. Mulle sellest aga ei piisanud ja meil oli vaid üks auto, seega sõitsin jalgrattaga (lõpuks ometi oli mul omaenda risu!) nelikümmend kilomeetrit tööle. Töötasin kella poole kaheksast keskpäevani
ja sõin töölaua taga enne või pärast lõunapausi. Lõunapausi ajal käisin jõusaalis või jooksin kuus kuni kümme kilomeetrit rannas, seejärel töötasin pärastlõunases
vahetuses ja hüppasin siis jalgratta selga, et sõita nelikümmend kilomeetrit koju. Jõudsin koju kell seitse õhtul ja selleks ajaks olin jooksnud umbes kakskümmend neli kilomeetrit, vändanud jalgrattal kaheksakümmend kilomeetrit ja teinud kontoris täispika päeva tööd. Olin alati õhtusöögiks kodus ja kell kümme voodis, et kõike järgmisel päeval uuesti teha. Laupäeviti magasin hommikul kella seitsmeni, tegin kolm tundi trenni ja veetsin ülejäänud nädalavahetuse Kate’iga. Kui mul võistlust ei olnud, kuulusid pühapäevad aktiivsele taastumisele. Tegin kerge rattasõidu madala südamelöögisagedusega, hoides pulssi alla 110 löögi minutis, et stimuleerida tervislikku verevoolu.
Vahest arvad, et olen eriline juhtum või kinnisideeline maniakk. Hea küll, ei hakka vaidlema. Aga mida arvata minu sõbrast Mike’ist? Ta on üliedukas
finantsnõustaja New Yorgis. Tema töö on väga pingeline ja tööpäev kõvasti pikem kui kaheksa tundi. Tal on naine ja kaks last ning ta on ultrajooksja. Ta teeb seda niimoodi. Ta ärkab igal tööpäeval kell neli hommikul ja jookseb 60–90 minutit, samal ajal kui pere alles põõnab. Ta sõidab tööle ja koju jalgrattaga ning teeb pärast koju jõudmist kiire kolmekümneminutilise jooksu jooksulindil. Nädalavahetuseti käib ta pikematel jooksudel, kuid minimeerib selle mõju oma
perekondlikele kohustustele.
Ta on mõjuvõimas, rikas kui kröösus ja võiks hõlpsasti hoida status quo’d vähemate pingutuste abil ning nautida oma töö magusaid vilju, kuid tema leiab võimaluse olla kõva, sest töö ongi tema kõige magusam vili. Ja ta leiab aega teha seda kõike, vähendades jama hulka, mis tema ajakava koormab. Tema põhieesmärgid on selged ja ta on neile pühendunud. Ma ei räägi siinkohal ka üldistest eesmärkidest. Iga tund tema nädalas on pühendatud konkreetsele ülesandele ja kui aeg selleks päriselt kätte jõuab, keskendub ta tervenisti ülesandele. Mina teen samamoodi, sest see on ainus viis, kuidas vähem aega raisata.
Hinda oma elu tervikuna! Me kõik raiskame nii palju aega mõttetu jama peale. Lööme aega surnuks sotsiaalmeedias ja telerit vaadates, mis annab, kui pidada aja üle arvestust samamoodi, nagu teeme maksudega, aasta lõpuks kokku mitu päeva ja nädalat. Sa peaksid arvestust pidama, sest kui teaksid tõde, sulgeksid viivitamata oma Facebooki-konto ja lõikaksid kaabli läbi. Kui avastad end pidamas tühist vestlust või oled sattunud lõksu tegevusse, mis sind kuidagi paremaks ei tee, siis mine, kurat võtaks, edasi!
